Kuidas lihtminevik moodustub
Lihtminevik näitab tegevust, mis toimus ja lõppes minevikus: Eile olin ma kodus.
Enamikul verbidel lisatakse ma-tegevusnime tüvele -s- ja pöördelõpp: elama → ma elasin, ta elas; töötama → töötasin; õppima → õppisin. Ainsuse 3. pöördes pöördelõppu ei ole: ta elas, ta töötas.
Osal sagedastel verbidel on i-minevik: tulema → ma tulin, ta tuli; tegema → tegin; nägema → nägin. Mõned vormid tuleb lihtsalt meelde jätta: minema → läksin, sööma → sõin, jooma → jõin.
| Pööre | olla | elama (s-minevik) | tulema (i-minevik) |
|---|---|---|---|
| ma | olin | elasin | tulin |
| sa | olid | elasid | tulid |
| ta | oli | elas | tuli |
| me | olime | elasime | tulime |
| te | olite | elasite | tulite |
| nad | olid | elasid | tulid |
Eitus ja küsimus
Eitus on kõigis pööretes ühesugune: ei + nud-vorm: ma ei olnud, nad ei elanud, ta ei tulnud.
Küsimus algab sõnaga kas: Kas sa olid eile tööl? — Jah, olin. / Ei, ei olnud.
Minevikule viitavad ajasõnad: eile, eelmisel nädalal, eelmisel aastal, kaks päeva tagasi.
Näited
- Eile olin ma kodus.
- olla → olin
- Me elasime kaks aastat Tartus.
- elama → elasime
- Eelmisel aastal töötas ta poes.
- töötama → töötas
- Nad tulid koju hilja.
- tulema → tulid
- Ma ei olnud eile tööl.
- ei + olnud
Sagedased vead
- ma ei elanud, mitte „ma ei elasin“: pärast sõna ei on alati nud-vorm ilma pöördelõputa.
- Ainsuse 3. pöördes lõppu ei ole: ta elas, ta oli (mitte „ta olis“).
- Kogemuse kohta kasutatakse täisminevikku: Ma olen Tartus elanud.